Ove Büttner sai 50 ning tähistab oma juubeliaastat tiheda näituseprogrammiga. Tagasivaateline väljapanek oli avatud veebruaris rahvusraamatukogus. Seal olid piibellikud allegooriad, perekonnapildid ja loomastseenid. „Jubilee” uute maalidega oli väljas Vabaduse galeriis. Viimsis on oodata mõne nädala pärast vastse kirikumaali esitlust. Ent üks uus pilt oli ka rahvusraamatukogus: varesed kunstniku Mustamäe korteri aknast vaadatuna. Varesed vagad linnud, laululindude pesarüüstajad, grotesksed akrobaadid, inimprahikriitikud. Varesed ei poe peitu, vaid esitavad avalikult oma teadvusevoogu lõputute kraapsude ja kraaksatustega ning tänavahelide matkimisega.
Nüüd on nad sõdurid pealetungivate kajakate vastu. Tulime juuli viimasel päeval Ove ja ta elukaaslase Tiinaga kohvikust ning saime tahtmatult tunnistajaks, kuidas merekajakas pimedalt peksleva tuvi kaela murdis. Linn on täis pruunikirjusid kajakapoegi, kes nagu küürus pasunad emade järel käivad ja süüa nõuavad. Tuvileem ema pugust või varesevänts on valk kasvavale organismile. Seda tuleb ka inimestega ette. Kes enam täpselt mäletab, mis maad olid jagada või kelle lapsed sööta, et I maailmasõda puhkema pidi. Sellest ajast on pärit Ove Büttneri vaaronu portree ning vanaema Berta legendid, 1916. aasta fotod ja kirjad Galiitsiast. Vanal fotol poseerivad tšehhi sõdurid külamajade vahel. Esiplaanil istub hoopis teisest ajast pärit väike Ove Büttner Jawal, kaitseprillid ja lendurimüts peas. Vanaema töötas siis sõjaväetõlgina. Võib-olla rüüpas ta õlut Jaroslav Hašekiga, võib-olla tegi silma Lev Trotskile. Igatahes tšehhid läksid venelaste poole üle, mis lõppes kuulsusrikka kojusõiduga läbi Vladivostoki ja Ameerika Ühendriikide. Mida võisid siberlased mõelda tšehhi ja ungari väekolonnidest, kes omavahel kullaronge jagasid nagu varesed ja kajakad prügikonteinereid, bolševikud kõigi kohal tiirutamas? Tänavu ei ole ainult Ove Büttneril ümmargune number tähistada. Vanaisa, kellest 90 aastat tagasi Vabadussõja pilt tehti, sünnist möödus 110 aastat. 80aastane isa, kes pärast viimast sõda sundteenistusse võeti, kannab 60aastasel fotol nooremleitnandi paguneid. Reamees Ove Büttner saatis oma pildi kodustele 30 aastat tagasi.
Kuna kõik perekroonika numbrid lõpevad üheksaga, võib sinna arvata ka Kuu, kuhu inimese jalg astus esmakordselt 1969. aastal. Kuu, Maa pühapaiste. Kuu on halo ümber varese, võllapoodu ja vahimehe pea. Näitusel on Kuu must, kuna tegemist on noorkuuga. Virgina Woolf ütles, et „elu on hiilgav halo, poolläbipaistev ümbrik, mis ümbritseb meid alates teadvusele tulekust kuni selle kaotuseni”. Kuigi galeriis ei ole selle kohta viidet, moodustab näituse põhiosa 2007. aasta kevadel valminud seeria „Elu kui halo”. Ove Büttner, proovides kätt abstraktsionismiga, teeb seda rõhtsal põrandapinnal, lastes värvidel valguda ja kirmestuda vabalt kui Virginia Woolfi teadvusevool. Kunstnik isegi ei pane oma esimestele abstraktsetele piltidele pealkirja juurde, ent ometi ei ole need tööd esemetud, vaid kujutavad midagi, halo. Osalt meenutavad need tema varasemaid värvilisi allegooriaid, ent juurde on hakanud tulema järjest rohkem musta. Tuleb see kasvavast elupessimismist, mustvalgete perekonnafotode uurimisest või vareste vaatlemisest, kuid must lööb lausa õitsele, kui lillaga kokku saab. Ove Büttner vaatab halosse kui peeglisse, mis näitab suundasid, kuhu liigub ta teadvusevoog.
50aastaseks saades on ka õige aeg: „Kui mõelda sõnale „halo”, siis näen värvide akorde ning kooskõlasid, aga mitte rõngast päikese või kuu ümber, astrofüüsikalises mõttes. Halot näeb ühest punktist, teise nurga alt jälle ei näe seda. Halo maapealses ehk tavapärases mõttes võib kesta minuti või tunni, halo galaktika ümber võib kesta sadu miljardeid aastaid. Halo ümbritseb inimest ning tavatult suures kõrguses avatavat langevarju kutsutakse haloks. Seda sõna kasutatakse helikopterite tootemargina, samuti sõjandusterminoloogia vallas. Selle järgi otsustades tähendab “halo” rohkemat kui esmapilgul paistab”.
(Sirp, 2009, 07.08)