Samal ajal "Pressifoto 2005" näitusega toimus Ove Büttneri ja Tiit Rammuli ühisnäitus Rahvusraamatukogu vestibüülis. Tiit Rammulile oli see esimene isiknäitus.
Tegemist on piltidega perekonnaalbumist, mis on suurendatud ja töödeldud. Ent kumbki autor ei rebi fotot välja ajaloolisest kontekstist ega süvenene selle faktuuriomadustesse, nad sõna otseses mõttes näitavad vaatajale perekonnaalbumit nagu vanaonu külalistele. Et nood vurled aimu saaksid, kuidas kodutalu järjepidevus ja väärikas riigitruudus eesti talurahvast ühendas. Vanaonu keeras vurrud saapaviksiga mustadeks püstisteks teravikeks, ema eriline käehoid demonstreeris sõrmust, uhkusega hoiti valge-sini-punast trikoloori. Pildialbumi juurde käib ka jutt, näiteks "Tallinna sadamas 1917": "Eestis kerkis aastal 1917 üles erakordne skandaal seoses Tallinna-Helsingi mootorlaeva "Diana" kapteniga. Mees tappis oma armukese, kes soovis, et kapten perekonna maha jätaks. Ta toppis tapetu kotti, millel laeva nimi peal, ning uputas merre keset Soome lahte. Lugu tuli välja. Minu vanaonu vaatab seda laeva sadamas. Selle laeva ümber poseerimine oli trendikas."
Ove Büttner pintseldab igat pilti natuke edasi. Hallist papist koltunud passe-partout matkimine ei ole tema ülim maalikunstiline saavutus, ent kunstniku aukartus vanade ülesvõtete ees on liiga suur, et lasta pintsli fantaasial vabalt lennata. "Onu Kristjani pere taluõu. Arhangelski kubermang 1912" on kõige rohkem ülemaalitud pilt: "Sinna on ehitatud eesti klassikaline ussaed. (Viiekümne aasta võrra on tagasihüppe ajas teinud ka üks roosa kits, kes pärit nõukogude ajastust.) Väike poiss pildi peal oli minuga kohtumisel 90-aastane voodihaige rauk, kes andis selle foto mulle üle." See ei ole maalinäitus, vaid puhtakujuline fotonäitus, esitatud ja kommenteeritud täpselt nii, nagu pressifoto aastanäituse olemusfoto sektsioonile kohane oleks.
Tiit Rammuli tööd, vastupidi, sobiksid uudisfoto sektsiooni nagu rusikas silmaauku. Esiteks, mitte ükski tema pilt ei vaja allkirja, vaid kõneleb enda eest, võiks öelda, vatrab mahlakalt. Teiseks, iga pilt viib vaataja otse sündmuse keskele. Tiit Rammul saavutab selle, paigutades iseend sugulaste keskele kui viirastuse tulevikust, värvilise ja teksapükstega. Mitme tuntud graafiku ja fotokunstniku tark-mees-taskus ja abistaja, valdab ta digitaalset pilditöötlust täiuslikult. "Narva-J?esuu rannal" süveneb ta ajakirja, mis seletab igasuguse suhtlemise puudumise tema ja teiste rannaliste vahel... "Vanaisa keevitusaparaadiga" on tüüpiline oma ajastu olmeposeerimispilt teemal töömees tõmbab hinge. Vanaisa, kes õpetas väikesele Tiidule, kuidas ussi õngekonksu otsa ajada. Kui nüüd keskealine Tiit ta kõrvale trepile istub, õllepudel käes, vaeb vanaisa mõtlikult oma järgmist lauset, kuni Tiidu tähelepanu on pildistajaga hõivatud. Tiit Rammul võlub vanadest piltidest välja uue hetke, mida kunagi pole olnud, ent mis pajatab selle tegelastest ja nende elust sama kõnekalt kui parim ajalehefoto
(Cheese, 2006/15)