Valged lambad all paremas nurgas: kunstnik Ove Büttner maalib Mustamäel neljandal korrusel pilte ja kasvatab rõdul daaliaid

"Nimi? Ei olegi veel. Aga kohe paneme," teatab kunstnik Ove Büttner üht oma uuemat pilti silmitsedes ja hõiskab siis: "Võidupüha!" No kui võidupüha, siis võidupüha. Igaüks saab omamoodi aru. "Ja mis teil nende lammastega kogu aeg on?" toriseb Ove, kui järgmisele pildile nime nõutakse. Ove naine Tiina sosistab, et tegelikult pidi pildile tulema üks must lammas. Tuligi, aga mitte must. Ja mitte üks vaid õige mitu. "Loomad lähevad pühale mäele" võiks selle nimi olla," arvab seepeale kunstnik. "See on antiikfraasi tõlge. Mulle kingiti see raamat kunagi sünnipäevaks, õppisin isegi kümme lehekülge pähe. Laenasin raamatu välja ja seda pole mulle siiani tagasi toodud. Äkki keegi nüüd loeb ja toob mulle ka raamatu tagasi," on Ove lootusrikas.

Elu, töö ja olemine Mustamäel

Ove elab koos elukaaslasega Vilde tee ja Sõpruse nurga peal viiekordses majas. Elab, töötab (loe: maalib) ja üldse ongi seal. Neljas korrus, all korralik lukk. Naine tuleb vastu ja teeb ukse lahti. "Viiendat ehk viimast korrust ma kardan," ütleb Ove. Ei saagi aru, miks. Lihtsalt.
"See on otsakorter," täpsustab Ove. Sestap käib päike Mustamäel päeva jooksul igast aknast sisse. Ilma kardinateta veel rohkem. Saab maalida küll. Siin on puidutöökoda ka.? (Ove teeb kõik oma pildiraamid kodus. Toim.). Kõik pildid rändavad ühest toast teise.
Maja on ehitatud 1967. aastal ja sinna kolis Ove koos vanematega Nõmmelt. "Vastasmajad on aastast 1965. Kännu Kukk sai valmis 1969," ütleb Ove. Ta teab kõike, mis ?mberringi neil aastatel olnud või s?ndinud. "Ma olen oma silmaga Iraani šahhi näinud. Kolasime mööda katuseid. Olime Kännu Kuke katusel, vaatame, all miilitsad. Alla ei saa, juba läheb pimedaks. Pikad autod sõidavad ette. Pärast vaatame telekast, et Iraani šahh käis kohal, siin ja seal, ning meid ei kuskil," naerab Büttner.
"Need siin on vanad talukohad. Vaadake aknast välja: kus puud risti jooksevad, seal on vanade talukruntide nurgapiirid. Need pärnad võivad olla nii 1939. aastal istutatud. Seal on Mooni tänava lõpp, kus oli väike majake. Kui Arsenali relvatehast 1971. aastal rööviti, käis meie akna all tõeline möll. Keegi peitis relvi puu alla, keegi jooksis järele, keegi pärast koputas ära, kus tukk on," räägib kunstnik noorusajast. "Näete, seal kasvasid omal ajal maasikad. Täiesti suured ja korralikud, üldsegi mitte metsistunud," näitab ta veel.

Koduloom on uhke karutopis

Remont on Ovel pooleli, kuid sellega ei ole kiire. Kööki enam õieti polegi - sellest tehti juba garderoob. On vana Saraatovi-nimeline külmkapp, mis jubedalt elektrit õgib ja puhastamisel altnaabrid üle ujutab. "Ei raatsi loobuda, omal ajal suutis minu vanaema selle monstrumi tõttu 50 rubla Eesti Energiale võlgu jääda," ütleb Ove naerdes. "Pakkusin naisele, et ostan talle superkapi. Tema vastu: milleks kahele inimesele sihuke värk? Õige ju on." Ove ostis selle asemel naisele arvuti. Tiina tõlgib. Kui seni kihutas hommikul tööle ja õhtul koju, siis nüüd on niiöelda kontor kodus. Täiesti ratsionaalne. Ja suhelda saavad tehnikasaavutuse abil mõlemad.
Kus perekond Ove-Tiina magab, ei tihka küsidagi. Voodit igatahes ei paista. Äkki ei magagi? "Magame piltide rägastikus ühes või teises toas. Ega need värvihaisud ja muu tervisele muidugi hästi ei mõju," kommenteerib Ove.
Vana riidekapi otsas, endises köögis, magab karu. Osa karust. Pea. Suurte hammastega. Topis. Teine koduloom oli veel. Mitte kass, nende vastu on Ovel totaalne allegria. Papagoi. Lendas kohale, kui mõni aasta tagasi tillukesel rõdul jaanituld tehti. Et soe ja suits ja nii edasi. Nagu kodus kunagi. Seletas pikalt ja põhjalikult vene keeles. Jäi Ove juurde elama. Praeguseks on läinud. Vist surnud? Oli teine vana ka...

Rõdul kasvavad parkjuured ja daaliad

Sellelsamal tillukesel rõdul on Ovel ja Tiinal aed. "Hakkasime, jah, potipõllundusega tegelema. Juba teine aasta," näitab Ove uhkelt taimekaste rõdul ja sees aknalaual. "Me küll Mustamäe kõige ilusama aia nimele ei pretendeeri, aga usun, et võiksime seda teha," muigab ta ja tutvustab aeda. On sügisastrid, parkjuured, kaht erinevat sorti daaliaid ja ka köögitaimed: tüümian ning basiilik.
Eraldi ateljeed Büttneril niisiis pole. "Seda ei jõuaks rahaliselt pidada ja kogu aeg kodu ja ateljee vahet sõita ka ei jaksaks. Maalimine on asi, mis kurnab täiesti ära. Nii et olukord pole küll ideaalne, aga seda pole ta kusagil," ütleb kunstnik.
Ove Büttneri kunsti ei tasu liigitama hakata. Piisab teadmisest, et maalib seda, mida näeb. Nii ta ise ütles. Ei aja vahtu üles, ei keeruta tolmu. Maalib, sest muudmoodi ei oska. "Hea, kui selle eest raha ka antakse vahel," on mees õnnelik.
Rahvusraamatukogu fuajee galeriis avatakse 2. mail Ove Büttneri järjekordne isiknäitus. Kunstnik rõhutab mitu korda: tahan tänada Kultuurkapitali, kes näituse jaoks raha andis. "Aeg on läinud, olen praegu 46, kaugel see 50 on. Tuleb tõestada, mida oled teinud, ja seda, mida oled jätnud tegemata," selgitab ta.
"Näitus tuleb suurtest piltidest. Kahe ja poole meetristest. 2005. aasta kevadtalve loomingust mahub näitusele minu arvutuste järgi neli pilti. Eelmise aasta omadest mahub kolm. Ja et näidata sidet, siis üks nelja pildiga seeria tuleb ka minu varasemast loomingust."

(Linnaleht, 2005, 29.04)