Parnassist ja Kolgatast

Juuni alguspäevil võis galeriis Sammas näha minu näitust "Kolgata ja Parnass". Eelnenud kolme kuuga tegin valiku teemadest - otsustasin figuuri ja kompositsiooni kasuks.
Pinnalisel vaatlusel võib täheldada sarnasust prantsuse sümbolistidega - neoimpressionistidega. Aga sarnasus on väline. Maal on suletud maailm, mis perspektiivi ja valgustuse türanniast vabanedes muutunud haldjate maailmaks, kus nümfid ja paanid ning ruum nende ümber on pelgalt markeeritud. See aitab mõista meie ettekujutuse tinglikkust. Seal, kus usume olevat massiivsust, leiame läbipaistvuse ja raskete varjude asemel valguse. Teatud faasis plaksatab esimene ettekujutus seebimullina. Sellest alates on erandid ehk iluvead need, mis pildile uudsuse võlu annavad.
Valkjad, hallid, põllukivi toonid võtavad korraga aga hoopis teise pöörde Kolgatal, kus taevas ja maa pahupidi. Määrdunud roosa ja luitunud salatiroheline loovad masendava pingestatuse, mille keskel ristigrupp ümbritseva groteskse mõttetuse foonil lähenenud taevaga. Imepeenikese vaevuaimatava helerohelise triibuna täpselt paikapandud Vahemere triip markeerimaks lootuste selgust ja kättesaamatust. Siis veel kord hilissügisene Vahemeri suures plaanis - sünge, udune, aga soe ja kindlust tekitav - ning nende vahel pärlmutterkarbil kullavahus Veenus kui kummardus varemolnud geeniustele, Goyale isiklikult. Kolgata ja Parnass - seinast seina. Tervitus kõige salapärasemale kõigist viljadest. Naisele ning noorusele.

(Õhtuleht, 1997, 13.06)