Portree muutuva juuksevärviga tütarlapsest
See on õrnades toonides liivakarva pilt, millelt vaatab vastu mõtliku näoga tüdruk. Tüdruk istub millelgi kollasel, mis võiks vabalt olla mõni päikesekuum kivi. Ebamäärasest ruumist kasvavad välja lilled - noorus, suvi ja soojus on märksõnad, mis iseloomustavad Owe Büttneri maalitud "Tütarlapse portreed".
Pilti alustasin 1988. aasta kevadel. Modell käis mitmenädalaste vaheaegadega. Iga kord olid tal juuksed totaalselt teist värvi, mistõttu loobusin modelli jälgimast. Portree hakkas üha enam meenutama minu ema noorepõlve pilti. Sageli me pigem lobisesime, kui maalisime. Teinekord olid tal sõbrannadki kaasas. Vahel oli poseerima tulemine hoopistükis maalitund, tegime tillukesi lillepilte mälu järgi.
1991. aastal sain lõplikult valmis, suvel maalisin veel pojengid. Alguses mõtlesin, et pildi nimi võiks olla "Süütus", sest neiul polnud kavaleri. Aga siis jäi lihtsalt "Tüdruku portree"," pajatab Owe Büttner oma Mustamäe ateljeekorteris maali sünnilugu.
1991. aasta sügisel oli "Tüdruku portree" Kunstihoone galeriis personaalnäitusel väljas. Paar aastat hiljem rippus pilt Turu kunstihoones. "Tolle näituse ajal suri minu ema, ja minul oli avarii," meenutab BÜttner. Ka maal sai kannatada - keegi näitust külastanud Soome kunstihuviline oli maalitud tüdrukule tahtnud vist surmavat hoopi anda ja oli tema põlve juurde tekitanud lõikehaava. Maal vajas restaureerimist.
"Minu esimesel personaalnäitusel astus juhuslikult tänavalt sisse üks mees ja ütles, et tahab seda pilti ära osta. Nimetas soliidse summa. Pärast korraldas paar näitust omal kulul Rootsis," räägib kunstnik pildi saatusest.
17. aprillil avab Owe Büttner Tammsaare majamuuseumis oma "täpiliste" tööde väljapaneku, mis peaks vaatajaile pakkuma turvalist äratundmisrõõmu. Aga 27. mail saab galeriis Sammas näha hoopis teistsugust Büttnerit. Oma suhet elusse, surma, jumalasse, armastusse väljendab kunstnik ootamatult klassikaliselt. Näitusele "Kolgata ja Parnass" on kunstnikul plaanis maalida 13 pilti - nende kallal ta praegu ametis ongi.
(Õhtuleht, 1997, 11.04)