Neoimpressionismist Mustpeade valguses
Asudes kirjutama oma pointillistliku maalistiili näitusest Mustpeades, tõdesin korraga vastuolu - neoimpressionistide vitaalsus pani aluse jalustrabavale modernsele värvitööstusele. Nimetades mõne ilmakuulsa värvifirma nime, teadke, et juba impressionistid olid nende firmade hälli juures. Seega tõid nad meile kaasaegse värvi ja krunditud lõuendi. Miks meile ja impressionistidele värv nii tähtis on, sellest see artikkel.
Restaureerides haaran kõiki klassikalisi maalitehnikaid, kuid maastiku ja figuratiivkompositsiooni maalimisel jään pointillistiks. Portree- ja aktižanr ei ole pointi mõju all, seda tänu isiksusest õhkuvale liibidole ja magnetismile. Stiilivõtetelt suhteliselt erinevate piltide puhul on taotlused erinevad. Ühendab värviline alusmaal (kollakates, rohekates, punakates, pruunikates, või hallikates toonides), mis peab pildi üldkoloriiti "soojendama".
Värvitäppide müriaad
Lüürilis-naiivse eduka äridaami portree "Daam oranzis" juures meenub Lembit Sarapuu kommentaar - sõbralik naiivsuseteesklus, mida kroonib ülipeen tikand daami kostüümil. Aktimaalis "Kuutorso" on püütud ühendada mitut võtet. Kuust kiirgav suvine valgus on peibutav. Aktieksperiment jätkub ja ideede rohkusest tulenevalt väljub juba impressionismi mängumaalt.
Küpses punases koloriidis maastik on teinud läbi palju tööfaase, enne kui ülipeenes värvitäppide müriaadis kõik oma kohale asutus. Kollased punktid muutusid siniseks, rohelised aga punaseks, domineerima jäi kandev toon oranž. Sügavalt läbimaalitud pilt.
Helekollaste piltide paar, mis meenutavad Kuldsarvelahte ja on Signacile ehk lähimal asuv õnnestumine, kiirgavad enneolematut energiat. Endale meeldib kõige enam õrnas helerohelises gammas "Suveöö", mille ülisujuvat tonaalsust arvestades on mitmed täheldanud, et pilt on ehk kohati tolmune. Milline kompliment! Näitusejärgsete piltide aktiivsust on õnnestunud veelgi tõsta tänu fluorestsentside kasutusele. Eksperiment jätkub ja peabki, sest juba impressionistid katsetasid kõige uuemat.
Revolutsioon maalikunstis
1880. aastal kanoniseeris David Sutter 167 impressionismi reeglit, postuleerides, et "reeglid ei saa spontaansust takistada. Teadus vabastab teadmatusest, võimaldades vabalt liikuda." Füüsikute (Helmholtz, O.N. Road, Chevreul) avastused valguse ja värvi analüüsimise valdkonnas viisid reaalse väljundini - revolutsioonini maalikunstis. Äsja möödus 110 aastat neoimpressionistide termini kinnitamisest ja suurmees Seurat' krestomaatilise šedöövri loomisest. Nimetades Monet' ja noore Matisse'i, Signaci nimesid, märkan, et impressionistide Olümposel on troon ja platsid hõivatud. Impressionism on üks paljudest väljendusvormidest, mis hõivab ka foovid, prantsuse ekspressionismi, impressionismi müstilise tiiva ja sürrealismi (Marcoussis). Kõik sõltub juba tegijast.
Impressionism on teadmiste ja kogemuste varamu, mis teeb käed vabaks Olümposele tõusul ja tagasilennul, sest seal saab olla vaid hetke!
Püüdlen valguse poole
Maalides maastikku, mis impressionistidel oli kanoniseeritud objekt, atmosfääri väreluse ja vibratsiooni all muutuvate värvide ja vormidega, kaldudes enam Signaci poole, püüdlen kogu aeg valguse (Päikese) valgustusjõudu edasi andma. Mind huvitab maalida lõuendile kogu valgus. Valgus teeb värvitoonid elavaks, joonistab välja kontuurid ja mitmekesistab vorme. Nagu Signac, taotlen harmoonilisimat, valgusküllaseimat ja värvirikkaimat tulemust. Seurat' printsiipe järgides segan ainult puhtaid värve valgega, et saavutada värvide optilise segunemise printsiip prismas. Kasutan kümneid ja kümneid eri nüansse. Nii saabub värvipuhtus, värskus ja valgustusjõuline kiirgus. Olen tihti kogenud, et pilt on hommikul teine kui õhtuhämaruses. Õhtuvidevikus võib ihutoon violetselt kiirgama hakata, kui on maalitud intensiivrohelisele foonile. Värvide vastandamine ja täiendamine annavad tohutu meeleolujõu ja samas miski ei karga näkku nagu potisiniseks võõbatud sein.
(Õhtuleht, 1996, 14.06)