Kaks reaalsust: Ove Büttneri maalid Mustpeade Maja Olevi saalis

Kui kosmosejaam oli oma pildistamisringkäigul Päikesesüsteemis jõudnud Uraanini, anti talle käsklus päikesepatreid, millel jaam töötas, välja lülitada. Käsklust ei antud Maa pealt, vaid eikuskilt. Jaam külmus. Fotod Uraani pinnasest jäid tegemata. Müstika? Ei. See on lugu, mis pärineb ühest teaduslikust ajakirjast ja mille oma näituse tagapõhjana esitas Ove Büttner. Endale omasel moel müstifitseeris kunstnik praegu Mustpeade Maja Olevi saalis avatud näituse "Uranus", väites, et need maalid esitavad asendusmaterjali saamatajäänule, s.o võimaliku nägemuse Uraani pinnasest.

Büttneri eredavärvilised puäntillistlikud tööd võivad olla ükskõik mille struktuurid, kasvõi Uraani pinna omad. Kui pilt - abstraktne, puändikas, kirgas - iseenesest pakub vaatajale puhtesteetilist naudingut puhtast maalikunstist, siis story asetab kogu näituse teise konteksti. Omamoodi science-fictioni realiseerimine ja objektiviseerimine paiskab segamini kaks reaalsust, nähtava ja fantastilise. Nähtav, kõigile tuntud on muudetud võõrastavaks salapära faktoriga, fantastiline reaalsus on aga toodud maa peal.  Et Büttnerile meeldib reaalsuse segiajamine, selgub kasvõi v?ävifotost lõigatud tüki kleepimisest abstraktse "maastiku" pinnale. Kas see on osake Uraani maisest reaalsusest?

Alguses oli küll sõna, aga kui palju peab lähtuma sõnast. Ilma igasuguse sõnatagi oleksid Büttneri maalid puhta kunsti võimas manifestatsioon, mille taustal igasugused jutud traditsioonilise tahvelmaali surmast muutuvad mõttetuks. Selline kunst ei vaja seletust, õigustust, müstifitseerimist ega ükskõik millises variandis sõna prevaleerimist objekti üle.
Eraldi väärib väljatoomist abstraktse maali paigutamine Mustpeade Maja Olevi saali interjööri. Teravkaarsetesse niššidesse asetatud pildid sulanduvad kummalisel kombel ühte gooti interjööriga. Vaevalt, et iga kunstnik oleks julgenud paigutada oma kunsti meie ajastust mentaalselt niivõrd erineva ajastu ruumi. Aga vastuolu pole. 20. sajandi lõpu kunst gooti interjööris - vahest võiks just selline kohamääratlus iseloomustada situatsiooni, mille poole me liigume. Kogu eelneva kultuuri- ja kunstikogemuse kaasamine suunas, milleks siiani on küll tolerantsist puudu jäänud. Tegelikult peaks just praegu olema traditsiooni jaatamine suurim piiride ületamine.
Büttneri loodud piirideta maailmas (loe: näitusel) segunevad teravkaarsed nišid, abstraktsed värvilaigud, külmunud kosmosejaam, Uraani pind jne. Et kõike seda näha tema tööde pinnastruktuurides, oli vaja sõna. Seetõttu on ka selline nägemus puhta kunsti seisukohast fiktsioon, kunstniku meelevallale alluva vaataja fantaasia, milles kõik elemendid kaovad piltide struktuuri sisse ja taha.
Kas see polnud äkki looja tahe?

(Postimees, 1994, 10.05)