Visioonid Uranuse varjupoolelt

Mustpeade Maja Olavi saalis esitleb oma uut maalitsüklit "Uranus" kunstnik Ove Büttner. Kuni 15. maini.
Avamine vabas vormis. Matti Milius tuiskas saali kui rõõmus tuulepuhang ja hõiskas talle ainuomasel viisil: "Ove, nüüd sa ei pääse! Tulin ekstra sinu näituse avamise pärast Tallinna - sa pead mulle nüüd ühe pildi kinkima!" Hetke ringi vaadanud, teatas ta tagasihoidlikult soovi saada oma kogusse näituse kõige väiksemõõdulisem pilt. Mis võis kunstnikul selle vastu olla.
Galerist Mari Sobolev selgitas, et üldiselt nad Olavi saalis näitusi ei tee. Kui aga tekkis mõte korraldada majas Ove Büttneri maalinäitus ja kunstnik tuli ruume vaatama, teatas ta kohe Olavi saali sisenedes, et tema paneb oma tööd sinna seinaniššidesse ja muud juttu ei saagi olla.
Meenub Ove Büttneri näitus "Aja tunnel" Raevanglas eelmise aasta algul. Mateeria igavese ringkäigu teema leiab edasiarendamist ka uutes piltides, mis kannavad käesoleva aasta numbrit. Need on struktuurid, mateeria suurendus. Need võivad olla näiteks halli kivi struktuurid: on ju hall kõikide värvide segu ning pole suur liialdus öelda, et Büttneri maalidel leidub kõikvõimalikke värviplekke, -laike, -täppe...
Ove Büttner pakub oma ettekujutuse, milline võiks välja näha planeet Uraan varjus olevalt poolelt. Poolelt, mida pole Maa elanike tarvis pildistatud. Kunstnik tõstatab küsimuse - kellele on kasulik, et Uraanist poleks fotosid? - ja püüab seda omal moel kompenseerida. "Vahest on see desinformatsioon," muigab kunstnik kavalalt.
Ove Büttner jätkab põhimõtteliselt sama maalistiili, millega ta viimastel aastatel võlunud on. Esmapilgul haarab värvimäng. Järgneb muu: fantaasiad, ennastunustav mõtete virvarr, sähvatused, tõlgendused - kõik, millele kunst vaatajat "provotseerib". Sillerdavad värvid pole siiski kadunud, kuid võrreldes varasemaga on mõne maali värvigamma kurvem, kohati lausa depressiivselt pruunikaks tõmbunud. See on isiklikus elus läbielatud kaotuste peegeldus kunstis, varjatud ja diskreetne, kuid täiesti tajutav. Naer läbi pisarate, läbi kannatuste. Maalid mõjuvad päris võimsalt. Isegi nii tugevasti, et hakkavad ilmselt konkureerima muusikaga, mis Olavi saalis kontsertidel ettekandmisele võiks tulla.

(Õhtuleht, 1994, 02.05)