Uranuse rütmid

Mustpeade Maja Olavi saalis avatud Ove Büttneri (stuudio "Renessanss") maalinäitus "Uranus" on mitmes suhtes üllatuslik ja pretsedenditu. Esiteks juba sellepärast, et see on esimene kunstinäitus, mis on üles seatud Olavi saalis. Pealegi on seinapinnaga äärmiselt säästlik oldud, sest näitus koosneb ainult kuuest taiesest, ehkki võrdlemisi suuremõõtmelisest. Samuti on kõik tööd pealkirjastamata ning - isegi signeerimata! Säärast tagasihoidlikkust juba liig sageli ei näe. Maalid ise kujutavad endast pulseerivaid abstraktsioone, mis peentes tooniüleminekutes sillerdavad. Sellised rafineeritud kontrastsusel ja sujuvatel värvimängudel põhinevad tööd nõuavad vaatlemiseks distantsi, millega on ka lahkesti arvestatud - kõik tööd paiknevad ühel seinapinnal, otse ukse vastas. Nii on loodud ka ühtsuse ja terviklikkuse tunne, kuna pildid peavad koos mõjuma, eraldi ei saaks rääkida mingitest rütmidest ega arengust. Mis arengusse puutub, siis tundub Büttner järjest abstraktsemaks muutuvat, pöörates üha vähem tähelepanu figuurile. Ehkki ka sellel näitusel on figuur mingil määral esindatud. Heaks võrdlusmaterjaliks oleks kas või Büttneri üks tuntumaid teoseid, mõne aasta tagune "Arearea" - joon oleks justkui järsemaks muutunud.
Muidugi võivad muutused olla ka puht näilised, kõike saab oma äranägemist mööda mõista ja tõlgendada. Vähemalt on Ove Büttner meile vabad käed jätnud, surumata peale mõnd kilomeetripikkust kontseptsiooni. Mingit kontseptsiooni ei ole. On ainult "Uranuse" rütmid.

(Õhtuleht, 1994, 02.05)