Seaveri ja kõhutants, värvimäng ja müstika...

03. 03. 1993 avanesid Pikk tänav 7 põnevad kontrastid näitusena.
Müstiliste numbrite saatel loodi sama müstiline kunstisündmus nimega "The Contrasts". Kainele praktilisele pilgule piisavalt mõttelage, ent mitmesugustes maailmades kõndijaile mõnusalt erk. Kontraste jagus kohapeal ikka hulgakaupa. Tänavasaginast otse keskaegsesse näituseruumi astudes, kus üleval kaasaegsed pildid, tekkisid kohe esimesed kaks vastandust. Mulle tundusid need kutsuvana ja ma jäin ootama järgmisi. Nad tulidki - soomlannad Leila Luukka ja Tiina Vainio ning eestlased Ove Büttner ja Rainer Kurm. Kaks naist ja kaks meest. Oluline looduslik kontrast! (Seejuures mõjusid daamide tööd väliselt jõulisematena kui mehiste meeste kaunid taiesed. On ju ennegi märgatud, et naiste tugevus peitub märkamatuna seespool. Meeste oma paistab aga rohkem silma.)
Neli eripalgelist maailmanägemist, igal oma sõnum. Leila Luukka segatehnikas mandala-kompositsioon mõjub oma loomulikkuses ühtlasi jõulise ja olematuna. Ta ise seletas asja nii: "Minu tööd sünnivad hommikuses keskendumises. Nii on see olnud juba aastaid. Siin nad on: "Vasak" sisaldab kõike, mida ma tean, aga ei mõtle; "Parem" kõike seda, mida ma olen teadnud, aga unustanud, ja "Kuldne kesktee" seda, mida ma tunnen, aga teadlik mälu ei pane tähele. "Küsimuste - vastuste" reas väljendub kogu mu elu oma muutustes. Olen kunstnik ja mängin seda visuaalselt.

Tiina Vainio inimfiguurid on maalitud seaverega, "kuna inimverd polnud käepärast," teatas Ove Büttner näitust avades. Kunstnik oli reisinud Nicaraguas ja Costa Ricas. "Kui kaks inimest on oma mõtetega vastamisi, siis sellest konfliktist sünnib ainult verd. Nägin reisi ajal nii palju verd, et tahtsin seda endast välja maalida. Proovisin tekitada ilu abil tasakaalu."

Rainer Kurm oma originaalgraafika kohta: "6 aastat tagasi alustasin geomeetrilise stiiliga. 1992. a. kevadest hakkasid tööd muutuma pehmemaks, amorfsemaks. Sellega kaasneb iha sooja värvi järele. Naudin vormimängu, seda kuidas töö ise muutub..."

Ove Büttner jätkab dialoogi prantsuse impressionistidega läbi maali. Rõõmus, särav värvimäng, mis tõstab õhku. Seda peab küll ise kogema.

1-2-3-4-5-6-7 kontrasti. Sellega asi ei lõppenud: Raimo Purkuneni idamaiste sugemetega muusikaliste poeemide saatel tantsis saali Rõõm (Sari Pussineni kehastuses). Värvid, kard, kuljused, kõhutants ja neegrite kehanipid... kontrastid missugused!
Viimase kontrasti tekitas võttegrupp, kes uuris käimasolevat protsessi. Selle tulemusena peaks sündima täispikk videofilm kunstiteose sünnist.
Sain kokku 9 kontrasti. Müstika! Mis neid ühendab? Koostöö ja asjaolu, et ei tehta lihtsalt ilusat pilti. Kõik kunstnikud väljendavad siiralt seda, mida nad ise on sisemuses läbi elanud.

(Õhtuleht, 1993, 04.04)