Kas galaktiline katastroof võib ilus olla?: Ove Büttner, tõsine kunstnik
Ove Büttneri maailm koosneb endiselt kahest selgelt eristatavast poolusest. Iga maaliline märk lõuendil kätkeb konkreetset tähendust idee tasandil. Need kaks plaani on viimase aasta jooksul arenenud järjest suurema iseseisvuse suunas ning võiksiki rääkida nendevahelise seose katkemisest, kui mitte kunstnik ise ei rõhutaks teoste sisemist intriigi ning ei järjestaks neid teoseid eepilistesse seeriatesse. Büttner on aldis vaatajale ka sõnaliselt vahendama oma järjekordse näituse sõnumit. Maailmade sünd ja häving, olemiseks antud ajaraamid, galaktilised protsessid ja kollapsid, võrdlused tuhast tõusva fööniksiga ning entroopia ja negentroopia võitlus - need on märksõnad, mille ümber koondus väljapanek Raemuuseumis.
Midagi visuaalselt dramaatilist me siit siiski ei leia. Näituse (pro kujutavate universumite) algusest lõpuni suhtlevad värvid omavahel kõigi harmooniareeglite kohaselt ning tempereeritud intensiivsuse abli koonduvad nad alati rahulikesse kompositsioonidesse. Võimalik, et kõigile pole sellised maailmalõpukujutused kuigi veenvad. Kas galaktiline katastroof võib üldse ilus olla? Ilmselt sõltub vastus vaatepunktist, mättast, mille otsast asja jälgida. Kui on olemas selline asi nagu maalikunstniku mätas, siis Ove Büttner pole sealt kordagi maha astunud. Juba tema tunamullune näitus Tallinna Kunstihoone galeriis, kus ta käsitles üsna räigeid poliitilisi ja sotsiaalseid teemasid, tõendas, et tegu on mehega, kes filtreerib ka kõige proosalisema eluseiga läbi värviharmooniate ning alles siis fikseerib selle lõuendil. Nüüdki näeme, et näiteks maailma lõpuga seotud kollisioonid, ehkki skisofreeniliselt teravkollased, on koondatud tsentraalselt pöörlevatesse kompositsioonidesse ja "heanaaberlikesse" tonaalsustesse. Ka häving ise ("Kollaps") on ümbritsetud silmasõbralikust rohelisest mustrist ning mõjub ohutuna, asjade normaalse kuluna. Kuidas mõjub "läbi lillede vaatamine" (lillemotiive leidub näitusel rohkesti) tänases noortekunstis? Olen näinud vanemaid kolleege käega löömas: nüüd on need noored avastanud endale pattern-painting'i (pro leiutanud jalgratta)! Tõsi see on, Büttner ei vaeva end revolutsiooniliste uuenduste väljamõtlemisega, ning siin on ta tüüpiline noorema põlve esindaja. Ometi on temas midagi vanameelset, mis lähendab teda romantilisele kujutlusele kunstnikust kui jumaliku sädemega õnnistatud tõsisest pühamehest. Me ei leia Büttneri töödes vähimatki tunnistust tema sisemistest nõrkustest, soovi iseenda ja oma tegemiste üle itsitada või asi farsiks, dekadentsiks, kunstiajalooliseks paroodiaks keerata, nagu seda sagedasti kohtab praegu alla 30 aastaste kunstnike töödes. Pühamees jätab maailma pilamise teistele. Seega, selles tähenduses ei midagi spetsiifilist praegustele noortele, vaid lihtsalt üks üle aegade ulatuv arhetüüp.
(Sirp, 1993, 05.02)