Kui te usute, siis on see olemas 

Võib ju väita, et Ove Büttneri kunstnikumaailm on harmooniaoaas kesk kaasaja kunsti skisofreeniat. Miks ka mitte. Me ei leia siit tõesti ei kärarikast žesti ega rõhutatud ambitsiooni, küll aga põhjaliku sünteesi maalikunsti traditsioonilistest pintslitehnikatest - laseerimisest kuni puäntilllismini. See mõjutab ka maalist tulemust - värvid-toonid tema lõuendeil suhtlevad ja sulanduvad omavahel väljapeetud sujuvusega, ulatudes uduõrnast sumedusest ergavate värvide kontreerimisse. Viimane ei too sugugi kaasa visuaalset konflikti, vastandid püsivad lõuendil rahumeelses tasakaalus. Veelgi enam, näiliselt jäägitu andumus maalilisele koloriidile ei jätakski nagu ruumi ajalikele painetele, mis ometi peaksid kunstnikku mõjutama. žongleerides paralleelselt erinevate pintslikirjadega näib Ove Büttner demonstreerivat täielikku ükskõiksust nii isikliku käekirja kui ka ellusuhtumise väljakujundamise vastu. Meediumina vahendab ta erinevaid kaemusi erinevalt. Siiski pole Ove Büttner iseseisvusetu vahendaja, pigem vastupidi - ka tema kõige eriilmelisemaid lõuendeid seob omavahel järsk hoidumine selgelt äratuntavast illustratiivsusest, figuratiivsusest. Enamasti valitseb üldmuljes ülekaalukalt kujutu koloriit ja tonaalsus.
Siinkohal võikski käesoleva artikli lõpetada, kui Ove Büttneri "jäägitu andumus koloriidile" oleks tõesti jäägitu. Paraku pole see nii. Ajutu värviidüll puruneb seebimullina, kui vaataja, haaratuna teab kust kerkinud ängisööstust, kummardub Ove Büttneri hiiglaslike lõuendite pealkirju lugema. Alateadlik aimus osutubki tõeks. Maalide süžeed pole sugugi nii süütukesed, kui unelevast värvigammast arvata võiks - "Loomade ja lindude sõda", "Deemon", "Küünlapuhuja", "Sinine deemon", "Draakonivõitlus". Lisaks rida töid, mille pealkirjad nii selgelt ei reeda kohutavat sisemist intriigi - "Kuldmägi", "Arearea", "Kojutulek" jt. See, mis pealiskaudsel vaatajal jääb adumata, konkretiseerub tundlikumas natuuris konkreetse tõdemusena - tasakaalustatud värviharmoonia Ove Büttneri maalidel on "silmakirjalik" eesriie. Selle taga peitub süžeelist teravust, tundlikku eluhoiakut ja raevukat sotsiaalset kriitikatki. Paraku ulatuvad seda nägema vaid need, kes ise tunnetavad harmoonia puudumist ümbritsevas elus. Ehk teisõnu - vaid vaataja isiklik kogemus sotsiaalse elu konfliktsusest, inimeste pätistumisest ja hundimoraali võidukäigust võimaldab tal sealpool värvimänge ära tunda samad pained. Kunstniku hingemaastikud avanevad vaid mõttekaaslastele, neile, kes ka ise ahistust tunnevad. Enese ja maailmaga rahulolija näeb Ove Büttneri maalides vaid silmarahustavaid värvilisi heletumedusi vaheldumas erkasamate värvilaikudega. Ning kindlasti lummatud abstraktsete värviharmooniate sädelusest.
Värvide taga rullub lahti müüt, legend. See on Ove Büttneri salajane stiihia. Ümbritsevast maailmast manab ta kokku košmaarse mosaiigi. Siin näitab ta näpuga ja põlastab, "Arearea" on hiiglasuur pastelsetes toonides lõuend, mis võiks kanda alapealkirja "Eile nägin ma Eestimaad". Teose tähenduslikuks võtmeks on fragmendike maali keskosas - nägemus Pika Hermanni torni otsas lõkkusuitsu ja rasva keskel pöörlevast hiiglaslikust šaslõkivardast - kõrgete aadete (torn) labane mandumine pirukajagamiseks (liha). Taamal assisteerivad tikupikukesed lipuvardad lontis lipukangastega (mahajäetud aated). Torni ja lippude vahel sirutab tumelilla fantoom (kurjus, pimedus) sõrmustatud käe (võim) madalalt hubiseva küünla (lõpu algus) järele - pimeduse võim matab valguse. Kõige selle kohal hõljuvad peene värvinüansiga foonist eraldatud kurikuulsate riigimeeste hajusad profiilid ja kõige selle all ägavate märtrite lookavajunud, samuti pea nähtamatud kogud ei vaja kommenteerimist. Lõuendi alumises paremas nurgas laiutab käsi fataalne küürakas - kui te usute, siis on see olemas.
Aga edasi. Värvivalikult ja sumeduselt sarnast joont jätkab "Kuldmägi", jälle hiigelsuur lõuend, mille kogu oma kirkuses ja ahvatlevas säras pimestab vaataja silmi mäetäis kulda (kuldvasikas). Hiilgus lummab vaid siiski selle kummardajaid. Nägija märkab peagi luksusliku kirevuse keskel surma irvitavat lõusta. Kuid teda ei usuta. Puhkeb sõda, "Loomade ja lindude sõda" kuldmäe pärast. Irvitav fantoom kehastub tõeliselt surmatoovaks "Deemoniks", kes valmistab ette "küünlapuhuja" saabumist. See tulebki. Lõuendi sünkjalt pruun (mandumine, lagunemine) koloriit ja hele-tumeduste visklev dünaamika (kaos) kõneleb selgelt sellest, mis järgneb kõikide küünalde ärapuhumisele.
Ohutundest väsinuna ihaleb kunstnik täiust vähemalt sealpoolsuses. "Draakonivõitluse" helgevärvilises sudus tapab taevane saadik draakoni. "Ülestõusmine" ja "Kihlus" pakuvad heiastavat lunastust tuhmkuldse helendusena (ülestõusev Kristus) ja hapra naisekujuna (kihluv Jumalaema). Kurjus (rooma sõdurid esimesel pildil) on siin langenud täielikku letargiasse või tõrjutud lihtsalt pildi servale. Paraku pole see apokalüpsis maine, astraalseina lahkuvad lunastajad piimjasse uttu.
Visuaalset ilu jätkub siiski ka lähemal. Triptühhon "Suvi", "Pariis", hulk kuldselt kumavaid aktimaale - vaatamata kardinaalselt erinevale pintslimaneerile ühendab neid ehe ja naudisklev rõõm puhastest, intensiivsetest värvidest. Loomulikult pole siingi reaalset põhja all. Ilu jääb endiselt vaataja silmadesse.
Kiusakas vaataja-lugeja tahaks siiski veel küsida: miks peidab O.B. "meie kõigi ühiseid probleeme" pehmetesse udulooridesse ja rahumeelsetesse värviansamblitesse? Aga miks ka mitte, võiks vastu küsida. Miks peaks kunstnik kõik oma põdemised ja mured vaatajale näkku karjuma? Liiati kui hiljutisest ekspressionismibuumist on kõigil allergia igasuguse lahmimise ja laamendamise vastu. O.B. on taktitundeline, ta jagab igaühele oma. Kes usub, selle jaoks on olemas tema hingemaastikud, kes ei usu, leppigu värvilise ununäoga.

(Vikerkaar, 1992/2)