Kroonika

/.../ Ove Büttner (1959) on äsja kunstiellu tulnud kindla oma laadiga - tal on väga õrn suhe maailma ja kunsti, mis väljendub suureformaadiliste maalide heledas päikeselises koloriidis, kus näib valitsevat rahu ja pühalikkus. Pearolli mängivad tal värvid, need muutuvad sujuvalt üksteiseks ja kaovad üksteisesse, moodustades aimamisi kujundeid, mis on kas vaevu äratuntavad märgid elust või abstraktsed laigud. 1980-ndate aastate lõpul, mil Ove Büttner endast näitustel märku andis (debüüt 1986 Noortenäitusel, osalemine 1987 ja 1988 Noortenäitusel, 1988 Rühm T näitusel Laululava all, 1989 TKÜ maalija-diplom), tundus aeg soosivat küll otse vastupidist kunsti, sest näituste dominandiks oli jõuline, ameerikalikult efektne või saksalikult ekspressiivne laad. Ehk on Ove Büttner pannud publikut oma töid märkama just tänu tekkivale kontrastile? Ta on algusest peale olnud kunstnikuna iseseisev, eakaaslastega seostamatu, varasematele kunstiajaloo suurnimedele taandamatu. Tema puhul võiks rääkida küll prantsuse rafineeritud värvikultuurist, aga see, mida ta maalib, on Eesti. 1991. a. novembris toimunud Ove Büttneri esimesel ulatuslikul personaalnäitusel Kunstihoone galeriis oli võimalik jälgida kunstniku senist arengut alates kõige varasemast "Madonna maalimisest" kuni omavahel ühtesulamiseni lähedaste suurte maalideni, millest eespool juttu ("Kuldmägi", "Arearea"). Uudse ja Ove Büttneri puhul ootamatu käiguna oli kunstnik viimastesse töödesse pannud aga lausa konflikti - jälle värvide kujul! Ta katsetas senisele loomingule vastupidist maalitehnikat, vajutades kontrastseid (otse tuubist?) värvitäppe üksteise kõrvale, küsimata, kas tulemus on harmooniline (tema senises loomingus oluline kategooria). Tööde vaiksesse unelemisse oleks nagu sisse lõiganud suurlinnalik tuledesära ("Pariis"), teravdades kõiki vaistusid ("Suvi"). Ove Büttneri muundumine sellisel kujul oli natuke võõrastav, kui välja arvata võrratu portree "Elo" - harmoonilise ja disharmoonilise laadi süntees. Ehk jätkubki edasine mõttearendus sinna suunas, aga seda võime ainult oletada. /.../

(Kunst, 1992/2)