Kakskümmend aastat madonnat maalides. Ove Büttner 50 Trüki E-mail

Näitus “KAKSKÜMMEND AASTAT MADONNAT MAALIDES. OVE BÜTTNER 50”

26. veebruar – 19. Marts 2009 Rahvusraamatukogu fuajee galeriis Avamine 26. Veebruaril kell 17.00

ImageOve Büttner on esinenud näitustel alates aastast 1987. Ent kakskümmend aastat tagasi – 1988 – ilmus tema teos “Madonna maalimine” esmakordselt avalikkuse ette “Rühm T” näitusel Tallinna Laululava all.

Tänavu täitub Ove Büttneril 50. eluaasta. Väljapanek Eesti Rahvusraamatukogu fuajee galeriis avab juubelinäituste sarja Tallinnas ja Tartus. Ekspositsioon on ühtaegu nii retrospektiivne kui hõlmab ka uuemaid töid.

Ove loomingut on raske paari sõnaga kokku võtta, sest suurte maaliajaloo alaste teadmistega ja maalitehnikaid tundva isiksusena on ta eksperimenteerinud paljude tehnikatega, et edastada oma sõnum.

Vappu Thurlow: “Büttner – see on kõigepealt värv, ja alles seejärel mõte või sõna, tähendused ja assotsiatsioonid, mille tekitamiseks kunstnik vaatajale vabad käed annab.” (Eesti Ekspress, 2005, 14.09.)

Johannes Saar: “Võib ju väita, et Ove Büttneri kunstnikumaailm on harmooniaoaas kesk kaasaja kunsti skisofreeniat. Miks ka mitte. Me ei leia siit tõesti ei kärarikast þesti ega rõhutatud ambitsiooni, küll aga põhjaliku sünteesi maalikunsti traditsioonilistest pintslitehnikatest – laseerimisest kuni puäntilllismini./   / Ajuti värviidüll puruneb seebimullina, kui vaataja, haaratuna teab kust kerkinud ängisööstust, kummardub Ove Büttneri hiiglaslike lõuendite pealkirju lugema.” (Vikerkaar, 1992/2)

Ove Büttneri sotsiaalset närvi iseloomustab kõige paremini tema “Arearea”, mis on maalitud Toompea vallutamise katse ajal 1991. aastal ühe ööga. Selle töö fragmendid räägivad iseenda eest.

Andri Ksenofontov on analüüsinud Ove Büttneri puäntillistliku perioodi seuratlikku tehnikat: “Neljavärvitüpograafia kirju raster, mis igast ajakirjast, pikseliekraanilt ja bussipeatusereklaamist tulvab, on süvendanud täpi mõistmist kui maalitehnika, -maneeri või -võtte elementi. Ove maal on pigem täppidest kui algosakestest sünteesitud tervik. Nagu art deco rahvusromantilises monumentaal- ja tarbekunstis, mis järgis uute ajalooliste koosluste moodustamist neile samal ajal taustaks ja mudeliks olles. Või Bütsantsi kunsti mosaiikide harmoonia, mis on kokku laotud klaasi- ja kivimikildudest. /.../ Täpid haaravad eelkõige liikumisega. Ove näitab mikrofotot liblikatiivast, mis koosneb üksikutest värvilistest naastudest reas piki tiiva aerodünaamilisi jooni. Need haaravad kaasa juba enne lennu alustamist. Nii on täpid pildi hinge aatomid, mis imevad pöörisesse.” (Sirp, 2005, 09.09.)

Piiblitemaatikat on Ove Büttner käsitlenud muude teemade hulgas, alates 1988. aastal maalitud “Ülestõusmisest” ja lõpetades maaliseeriaga “Loomad lähevad pühale mäele”. Samas ei ole need maalitud otseselt pühakodade jaoks, vaid annavad aimu kunstniku ellusuhtumisest.

Juta Kivimäe on öelnud Ove maalide kohta järgmist: “Maal on suletud maailm, mis perspektiivi ja valgustuse türanniast vabanedes muutunud haldjate maailmaks, kus nümfid ja paanid ning ruum nende ümber on pelgalt markeeritud. See aitab mõista meie ettekujutuse tinglikkust. Seal, kus usume olevat massiivsust, leiame läbipaistvuse ja raskete varjude asemel valguse.”

Tiina Vilberg

 
© Kõik õigused kaitstud, Ove Büttner : E-post:ove.buettner@starman.ee: Reprograafia: Tiit Rammul NKL WEB