Unenäomaastikud Kunstihoone galeriis

Owe Büttner on minu jaoks kunstnik, kes teab teispoolsuse riiki. Leian seda seetõttu, et ta maalidel kujutatu ei ole ülekantav sellesse maailma. OB on täpselt piiritletud kolorist. Büttnerlikud värvid on kollane, ooker, pruun, mahagon, hall, roheline. Ta lihtsalt teab, et on neid toone ja pooltoone professionaalselt valdav. Võib-olla alusetult, kuid mul tekkis kohe paralleel Eesti unenäokunstniku Naima Neidrega. Neidre on küll graafik. Saksa kunstniku Büttneriga aga seob neid teostes avalduv äng ja igatsus. Igatsus lennata... Lennata tagasi teise dimensiooni, Värviliste Tunnete Riiki.
Büttneri "Ülestõusmine" on oma tundlikkuses ja rohekashallis tonaalsuses huvitav. Pildi paremasse külge maalitud figuraalne kompositsioon jätab küll tühjaks maali teise poole, kuid just siin avaldubki kunstniku kutseoskus. Tema tühjus ei ole tühi...
Kahju oli maalist "Heleroheline kõdu". Paigutamisel tehtud ränk viga laseb näha vaid pildi alumist osa. Maal heikles räiges eletripirnidesäras. See oli surnud pilt.
"Loomade ja lindude sõda". Büttner on kontuurikasutajana täiesti uudne. Kontuur on läbi maalitud pinnaga, mida joon ääristab. Võte paneb pildi elama ja annab suhte pealkirjaga. Pisut ehk ebabüttnerlikult kirev, kuid see annab aimdust OB mitmekesisusest. Pole just vähe neid kunstnikke, kes ei väärtusta mitmekesisust ning enesekordamist peavad isikupäraseks stiiliks.
Näituse krooniks on "Küünlapuhuja". On tuntav tugev eeltöö. Pildil kujutatav meenutas mulle Hollandi hilissügist maastikku. Selle maali oleksin ma ostnud. Näitusele tagasi mõeldes taban end intrigeerivalt mõttelt. Oleks näitusel olnud vaid see maal, oleks saadud elamus olnud sama tugev.

(Õhtuleht, 1991, 28.10)